3221 km kaugusel on miski

Ma küll väga tahaks siia veidi rõõmsamates ridades kirjutada, aga täna saabus oodatud koduigatsuse esimene päev. Olen kuulnud, et paljudel jäigi või on jäänud see tulemata, sest Erasmuse aeg on lühike ja alati on nii palju teha ning avastada. Aga kuna viimastel aegadel olen Toulouse’is olnud, sest siin hakkab semester vaikselt lõpule jõudma, siis paigalolek pole mulle hästi mõjunud. Eile oli juba inimõiguste ja migratsiooni esimene eksam ning homme tuleb esitlus-debatt teemal inimkapital. Välisüliõpilaste kooliaeg peaks täies mahus juba aprilli lõpus läbi saama. Missugune meeldiv üllatus, sest ametlikud paberid väidavad lõppemist alles juunis.

Nii veider on mõelda, kuidas ma kõigega olen ära harjunud, et paljud pisiasjad jäävad märkamata ja hakkan neid kas normaalseks pidama või lausa omaks võtma. Näiteks prantslasel on lubatud juua umbes pokaal veini enne auto juhtimist, ametlik piir on küll 0,5g liitris veres või 0,25mg väljahingatavas õhus, aga siin vaadatakse sellele kuidagi läbi sõrmede ning keegi ei pööra sellele tähelepanu. Ehk keegi ei karda autorooli istuda, kui ollakse paar õlut või peaaegu pudel veini ära joonud. Või punase tulega üle tee minek. Alguses ma ootasin nagu eeskujulik välismaalane igaks juhuks, aga nüüd nähes, kuidas politseivormideski niisama punase tulega üle autotee kõnnitakse, ei pea ma vajalikuks rohelise tule süttimist. Eestis ma olen peaaegu trahvi saanud selle eest, et vilkuva rohelisega üle jooksin. Ja ega neil autotuled ka ei põle päevasel ajal, nii et minu silmad vahel ei eristagi, kas auto nüüd sõidab või seisab.

Kuna mu voodi asub täpselt akna kõrval või isegi üleval, siis mul avaneb hea vaade tänavale ning hommikuti prantslaste parkimist jälgides saab ikka üksjagu nalja. Näiteks külgboksi parkides ei kasutata eriti peegleid, palju lihtsam on müksata tagumist autot, et see natuke tahapoole veereks ja seejärel saab end kenasti ära mahutada.

Vahepeal olen käinud ka prantslaste lühifilme vaatamas, mis üldkokkuvõttes jätsid siiski hea mulje. Mulle meeldis, et autor andis kohe vahetuid kommentaare ja publik sai küsida ning kõrval oli veel keegi analüüsija. Põnev.

Soireédest ei saa ka mööda vaadata. Kusjuures nii-öelda põlised prantslased käivad minu arvates vähem väljas, vaid pigem ollaksegi kuskil oma seltskonnaga korteris, aga see oleneb. Ükskord kui me klubis käisime, siis mõned tegelased nägid vist heledaid kiharaid üle pika aja esimest korda ega saanud katsumata (loe: ehk sõrmedel läbi juuste käia nagu kammil) jätta. Päris marru ajas!

Olen olemas

See lihtsalt sobib kuidagi nii hästi viimastesse päevadesse. Muidu olen kirjutatut üsna mitmetes kohtades kritseldatuna näinud ja eile jäi see mul eriti teravalt silma raamatukogu WC-s. Kui mõeldes sallivuse peale, siis need piirid, mida arvasin endal olevat, on juba mitmeid kordi ületatud ning ma usun, et see on tegelikult hea asi.

Takjad

Mainin igaks juhuks ära, et see ei ole värvilisuse teema.

Sürpriis

Nagu ikka hommikune rutiin ette näeb, avan oma postkasti ning üldiselt on kaks äärmust, kas laiutab tühjus või see on täidetud prantsuse spordiklubide reklaamide, klubikülastuste flaierite või muu sellise ebavajalikuga. Eile olid lood teisiti, sest näole tuli lai naeratus, kui leidsin sealt ühe teistmoodi paberikese. Aitäh-aitäh paki saatjale, sest must leib maitses tõesti hea ja nagu prantslastele kombeks on baguette’i ots juba enne kojujõudmist ära nosida, siis leiva puhul rakendasin sama reeglit.

Ja siin see on!

Veel oli hea kokkusattumus, et õhtupoolikul toimus meil rahvusvaheline õhtusöök, kus kõik pidid pakkuma midagi enda rahvusele omasest köögist. Kuna leib oli täpselt samal hommikul saabunud, siis jätsin ka teistele natuke maitsmiseks koos munavõiga. Kõik söödi ära, nii et ju vist maitses! Lisaks sai proovida hispaanlaste tortillat (ehk omletti), quiche Lorraine'i, erinevaid juustusid ja vorste, macaroone, cannelé'sid, küpsiseid jne.

Catalonia is not Spain

Barcelonas viibides ei saa jääda märkamata lipud inimeste rõdudel, millega nad avaldavad oma tulihingelist iseolemise soovi. Sealjuures on lipud teineteisest mõneti erinevad olenevalt mis suuruses Kataloonia on just selles korteris elavale inimesele meelepärane. Enamik on siiski riputanud oma rõdudele sinise viisnurgaga kui iseseisvuse sümboliga täiendatud  Kataloonia kollase-punasetriibulise rahvuslipu.

Veidi ka fakte: 
■ Pindala: 32 114 km² (6,3% Hispaaniast)
■ Rahvastik: umbes 7,6 mln (16% Hispaaniast), 12% moodustavad immigrandid
■ Keskus: Barcelona (1,7 mln elanikku)
■ Keel: 2009. a uuringu järgi rääkis “peamiselt” hispaania keelt 46%, katalaani keelt 36% rahvastikust

Katalaani keel on minu arvates rohkem sarnasem prantsuse kui hispaania (ehk kastiilia) keelega, kuid kõnekeelest on pea võimatu aru saada, aga kirjapildis mõned sõnad seostuvad (nt aitäh – merci, palun – si us plau). 

Nüüd siis lähemalt meie Barcelona avastamisretkest. Bussireis kestis öeldud 6 tunni asemel hoopiski 5.30h ning vahepeal tegime suuremat sorti peatuse Figuereses, kus sooritasin oma esimesed sammud Hispaania pinnal (selles linnas asub kuulsaim Salvador Dalí muuseum, kuid muud seal väga pole). Olles Barcelonasse jõudnud, kohtusime kahe sõbraga, kes seal juba päeva olid veetnud ning üheskoos suundusime hostelisse, mis asus kohe La Rambla ehk peatänava kõrval. Olime end vaimselt ette valmistanud, et magame 18-kohalises toas, kuid saime meeldiva üllatuse osaliseks, kui meile pakuti võimalust võtta enda 8-kohaline ruum. 

 Ikka bussiaknast

 Dali juures

Samal õhtul läksime niinimetatud maagilist purskkaevu (Font màgica de Montjuïc) uudistama, sest praegusel ajal ta veel töötab vaid reedeti ja laupäeviti. Värvideküllane ning veerohke etendus koos valguse ja muusikaga, olgugi et kohati häiris turistide klõpsutamine kogu momenti. Aga samas ma ise olin samasugune. :)

Pühapäev sai minu arvates meie reisi parima päeva auhinna! Nii mõnus oli jalutada mööda rannaäärt, seigelda palmide vahel Montjuïci tippu, seejärel väike metroosõit Güelli parki ning lõpuks uurida elu-melu Ciutadella pargis, kus nägime veel triumfikaart. Montjuïci otsas paikneb lisaks mitmetele muuseumidele ja kindlusele ka olümpiastaadion. Kusjuures Barcelona massiline turism algaski 1992. aasta olümpiamängude tõttu. Enne seda olevat Kataloonia pealinn hoopis teise maiguga olnud. Mulle torkasid silma nii paljud jooksjad, kes muudki ülespoole rühkisid! Endalgi tekkis väike kadedus, sest tosse mul kaasas ei olnud. 

 Agbar ja Sagrada Familia

 Agbar tower (kentsakas kontorirottide pelgupaik, niinimetatud "Giant Dildo")

 Sõitis küll kiiresti!! 

Järgmisel päeval külastasime Gaudí majasid ning otseloomulikult ei saanud nägemata jätta Sagrada Familiat, mis tekitab paljudes ülevad emotsioone. Alates aastast 1882 ehitatav kirik loodetakse lõpetada arhitekti 100. surma-aastapäevaks ehk 2026. aastaks. 

Teisipäev kulges tihedalt, sest hommikul uudistasime Barcelona ajaloomuuseumis, mis oli selle reisi üheks ja ainukeseks muuseumiks. Picasso muuseumisse ma ei tahtnud minna, sest parimad palad on Pariisis juba nähtud! Lõuna ajal tegime ka ühe linnatuuri Barri Gòticus ehk Barcelona vanalinnas Matthiasega, mis osutus äärmiselt põnevaks. Tavaliselt just free walking tour’id ongi parimad, sest giidide motiveeritus on suurem, kuna nende sissetulek sõltub ju meie antavast tipist. Õhtuks oli meil planeeritud paella cooking class koos limiteerimata koguse sangriaga. Saime ka ise lõpuks kannu sisse selle kavala joogi valmis segada. Pärast seda läksime kohvikusse, kus Picasso absinti käis joomas. 

Paella mereandidega

Kolmapäevasest vihmasest ilmast ja kogunenud väsimusest hoolimata seadsime sammud labürindi parki. Õhtupoole kohtusime teistega kohas, kus valmistatakse ise cavat ehk Katalooniast pärit vahuveini. Hea oli! Kuna meie buss tagasi Toulouse’i läks alles 1.35 öösel, siis enne seda nautisime veel viimaseid momente ja unistasime suvest mere ääres, Kerli jõi Kopparbergi pirnisiidrit, mille leidmise üle ta oli ülevoolavalt õnnelik, sest Toulouse’i poeletid on täidetud kuivade siidritega. Tagasisõit möödus sügavalt magades vaheldumisi poolunise olekuga, kuid kummaline oli see, et piiril mind äratati koputusega õlale ja lausuti „Señorita, passport“, kuid kelleltki teiselt minu läheduses olevatelt inimestelt dokumente ei küsitud.

 

Lõpuks leidsime õige tee!

 

Peale põhiliste objektide nägemise uitasime muidugi öises Barcelonas, mille juures torkas silma ka kõik „paheline“ nagu suurlinnades ikka ja seda enam veel turismist tulvil paikades rohkelt leidub. Lisaks külastasime igapäevaselt Boqueria turgu, kus kohalikud head ja paremat pakuvad. See on lihtsalt toiduarmastajate paradiis.

Tahtsin küll ühte, aga ei ulatanud : (

 

Nüüd tuleb mõnda aega asjalik olla ning koolis käia, sest varsti koputavad eksamid uksele ning muide see aeg pole enam kaugel, kui mu jalad jälle isamaal tatsavad. Kojusõidupilet on nüüd olemas!

Kevadehõngu teile sinna!