Siinne aeg saab peagi läbi. Alati on kurb lahkuda, kuid ma
tean, et mind ootab ees veel üksjagu seiklust ja puhkust Taevasinarannikul ning
Hispaanias. Täpsemalt räägin oma reisiplaanist arvatavasti alles siis, kui olen
tagasi Eestis. Võimalik, et mõne kiire postituse jõuan ka kuskil teepeal olles
kirjutada!
Kindlasti on kahju Toulouse’iga hüvasti jätta, aga samas
kõik erasmuslased lähevad peagi koju tagasi ning mitmed on seda ka juba teinud
– kes on reisima suundunud, kes päris
kodumaale. Homme istun veel viimast korda Garonne’i ääres ja rüüpan valget
veini enne, kui teisipäeval Marseille poole kihutan.
Natuke veider on ära minna, sest eksamite kohta mingeid
uudised ei ole ning kuigi ametlikud pabereid väidavad lõppemist alles juuni
lõpus, siis võib-olla meid kui erasmuslasi arvestati automaatselt juunikuu
lõpuks järeleksamite ajaks, sest siin jäetakse mulje, et kõik on väga lihtne,
kuid pärast õppejõud oskab üllatada. Kuna nad enamasti ei ole valmis mingit
lisakoormust endale võtma, siis nii-öelda alternatiivide leidmine eksamile on
rangelt välistatud.
Kahjuks on terve eelnev nädal olnud pilvine, vihmane ja
küllaltki külmavõitu. Uurisin ilmaennustust ja just siis kui ma ära lähen,
hakkab siin suvi pihta! Aga ma usun, et seal lõunas ei ole ka kehvem! Alles
laupäevast alates sai taas natuke päevitada. Pühapäeval ehk 5. mail osalesin
siinsel 10km jooksul, kus sain eneselegi üllatusena väga hea aja enda kohta –
45.57. Olgugi et jooks kulges linnatänavatel, start oli väga kitsas koridoris,
rajal oli vähemalt 10 treppi ja palju munakiviteed ning vahepeal tundus, et ma
ei tegele jooksmisega, vaid slaalomiga, sest ümber nurga minekuid, pöördeid või
lihtsalt inimesi väiksel alal oli tohutult. Aga siiski välisjooksjale oleks see
olnud kena tutvustus Toulouse’ist! Ei saa mainimata jätta ka super ilma –
peaaegu tuulevaikne ja selge taevas. Tõesti vahepeal pidi trepist üles kõndima,
sest ei olnud võimalik joostes mööda saada, aga kui keegi kedagi riivas, öeldi
koheselt viisakalt „pardon“ kas või
hingeldades. Finišis tuli üks keskea hiilgeeas jooksusõber mind veel tänama, et
sillal teda enda tuules hoidsin ja lõpus kiirust juurde lisasin, et ta sai minu
tempoga kaasa tulla. Vahva hommikupoolik!
