Montpellier

Üleeile, laupäeval käisin belglase Eline’iga Vahemere-äärses Montpellieris, mis jääb Toulouse’ist idapoole ja enam-vähem 250km kaugusele. Kahjuks randasid me siiski vaatama ei läinud, sest juba tänavate vahel puhus tuul 15 m/s, aga erinevalt Nizza kandist peaksid sealsed plaažid olema liivased.  Selles kaunis päikeselinnas on kõik majad, trepid ning tänavad kollakad-beežid ning üldine mulje jäi hästi viisakas ja väljapeetud, kuid natuke kodusem kui Bordeaux. Lisaks peaks seal suhtearvu järgi olema (21% linnarahvastikust) teisena kõige rohkem üliõpilasi Prantsusmaal, järgnedes Poitiers'ile.

Hommikul startisime Toulouse’ist juba seitsme paiku jällegi covoiturage’iga ja teekond läks üllatavalt kiiresti, sest ma magasin päris sügavalt terve aja. Kui kohale jõudsime, siis võtsime rongijaamast kaardid ja avastamisretk võis alata. Päeva esimese poole jalutasime ringi ja tutvusime üsna pisikese linna vaatamisväärsustega (olgugi et ta on suuruselt 8. linn, siis keskus oli ikka täitsa väike). Pärastlõunal käisime Polygone’is šoppamas. Siis selgus ka, et meie õhtune covoiturage on tühistatud, kuid me ei teinud sellest suuremat paanikat, vaid mõtlesime, et ehk siis jääme sinna ööseks. Õnneks paari tunni pärast siiski suutsime endale leida juhi, kes meid koju tagasi viis. Pärast poodides käimist olime pikast päevast üsna väsinud ning otsustasime lubada endale korraliku õhtusöögi peaväljaku ehk La place de la Comédie’ restoranis. 

 Nii ilusad trammid!!!

 Palace Royale du Peyrou

 Arc de Triomphe

 Õnnelik Eline Belgia delikatesse nähes

 Peaväljak

Toulouse’i jõudsime tagasi alles pärast keskööd. Ja üllatavalt tundus ilm siin palju soojem.

Kaljukits kõrgel kõikudes

14. aprillil, pühapäeval toimus meil väljasõit Püreneedesse, kuhu alustasime minekut väikese autobussiga juba enne päikesetõusu. Jõudnud Ax-les-Thermes’i, mis on kiviviske kaugusel Andorrast, tuli kohalikust boulangerie’s mõned chocolatine’id ja croissant’id veel lisaks süüa ning veidi ka kaasa osta ning seejärel võis matk kõrgustesse alata! Ilm oli imeline – päike säras täiesti selges taevas.

Tiirutasime autode ja bussidega veel natuke ülespoole mägedesse ning seejärel jagati grupid kaheks – algajad ning edasijõudnud. Alguses arvasin, et läheme tippusid vallutama ikka kuidagi rohkem ringiratast ehk ainult väikese maapinna kaldega, aga eksisin. Mitu korda tuli üles tõusta ikka täitsa järsust nõlvast ning sedamoodi end aina kõrgemale sammuda. Kohati tagus pulss üsna korralikult, kui mööda lõputuna näivaid radasid ülespoole rühkisime.

Keskpäeval kohtusime algajate grupiga ning mina sain ühe prantslanna seljakotist oma lõunasöögi kätte. Vaeseke pidi seda terve ennelõuna kandma, sest alguses ta lubas ühineda meie tiimiga. Puhkasime kõrgustes ligi tunnikese ning pärast kosutavat einet ja päikese käes peesitamist oli raske jälle jalule saada, kuid valdavalt läksime allamäge. Erinevus teise grupiga seisnes selles, et liikusime veidi kiiremini ning lõpus tulime tagasi suurema ringiga, vallutades veel mõned kõrged punktid põlvini lumes sumbates. 

Vahva päev seljataga, tuli uni väga kiiresti ning hommikul ärgates ootas mind ettevalmistumine pärastlõunal toimuvaks eksamiks. Kui kindral alustas essee teema jagamist, siis juba esimestes ridades oli näha kohkunud nägusid ja ohkamist. Ja lõpuks kui paber minuni jõudis, ei osanud ma peale rumala naeratuse ettemanamist midagi peale hakata ning võtsin seda kui väljakutset kirjutada midagi, millest pole õrna aimu ka. 

 Meie grupi üks teejuhtidest

 Punastes ujumispükstes vanahärra püüdis me kõikide pilke

Ja lõpuks sai liugu lasta

Minu esimene teekond

Kui pühapäeval kell 6.00 minu pisikeses ja tol öösel eriti rõskes toas äratuskell helises, siis käis korraks peast läbi mõte: miks see peab täna olema? Aga viskasin sellise negatiivse välgatuse kaugele ning läksin parem kohvi keetma. Unistasin küll riisihelbepudrust vaarikamoosiga, kuid sel korral tuli leppida jogurtiga koos maasikate ja banaanidega. 

Tunni aja pärast sain kokku oma tuttavaga, kes oli nõus mind Montaubani (Toulouse’ist umbes 60km põhjapoole) viima. Sõit läks kiiresti ning jõudsin maratonilinna nii nagu planeeritud. Start pidi olema 9.30 kõikidele distantsidele (kavas oli ka 10km, poolmaraton ja maraton). Distantsi pikkuse kasvades kahanes ka muidugi osavõtjate arv. Kui veel poolmaratonil võistles ligi 1000 jooksjat, siis 42 km puhul oli osavõtjaid kolmandiku võrra vähem. Eks suured tegijaid startisid hoopis Pariisis. Muide on siinsetel jooksuvõistlustel kohustuslik veel esitada arstitõend, sest muidu stardinumbrit ei anta. Aga jällegi on see üsna mõttetu bürokraatia, sest uuring ise on vestlus ülddoktoriga, kes mõõdab vaid vererõhku. Tõsisemad probleemid jääksid niikuinii märkamata.

Montaubanis läks kõik ilma takistusteta, see tähendab aega oli piisavalt ja sai veel riietustki muuta. Olin plaaninud joosta põlvedeni spordiretuusides ja pikkade varrukatega pluusis, aga viimasel hetkel otsustasin siiski pikkade pükste ja neljakihilise ülaosa (topp, T-särk, pikkade varrukatega pluus, pusa) kasuks, sest termomeeter näitas vaid mõndasid plusskraade. Stardikoridoris ei olnud näha tempomeistreid, seega paigutasin end sujuvalt kuskile keskele. Vaid mõni minut enne starti tulid ka viimased kohale ning siis avastasin, et olen 3.45h ja 4.00h vahepeal. Olin mõelnud ühineda 4h püüdlejatega, aga tahapoole polnud end enam mõtet pressida. Seega alustasin vaikselt omas tempos ilma kellegi dikteerimata. Rajal ei vaadanud ma kordagi kella, tagantjärele* oleks küll huvitav poolmaratoni aega teada, kuid joostes kartsin, et liigne tempo jälgimine võib hoopis segav faktor olla. Seega vudisin nii, nagu parasjagu enesetunne võimaldas. (*Poolmaratoni aeg tuli 1.56 ehk see tähendab, et teise poole jooksin kiiremini.)

Geele ma rajale kaasa ei võtnud. Esiteks, pole ma neid trennis katsetanud ja teiseks, eelistan naturaalset toitu. Kuskil 15km peal sõin ühe apelsinisektori ja hiljem kuivatatud ploome, kuid kuna seal olid kivid sees, siis see polnud joostes just kõige mugavam. Pärast poolmaratoni läbimist võtsin söögipunktidest vaid šokolaadi, aga igas punktis jõin kas või lonksu vett.

Rada oli küllaltki tasane (Narva poolmaratonil oli isegi rohkem künkaid), kuid see-eest leidus päris palju pöördeid ning pikki sirgeid eriti polnud. Ka tuli pidevalt ringteede peal ringiratast joosta.

Minu esimene maraton jättis mulle väga positiivse emotsiooni, isegi jalad ei anna praegu tunda ning oodatud 30km „haamer“ või „sein“ jäi õnneks kogemata. Kuna paar päeva tagasi toimus minu iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud Scoutsrännak, siis maratonist osavõtt oli kui väike asendus-proovilepanek. Kuna need kaks on nii erinevad ja võrreldamatud väljakutsed, siis raskusastet ei hakka ma määrama.

Minu aeg: 3.49h
Tempo: 11.05 km/h, 5.25 min/km

Finišis pani väike prantslasest tirts mulle kaela medali ning lisaks anti ka meenekast, kus oli lisaks pildil olevatele asjadele ka Montaubani maratoni punane vein (ime veel, et joogipunktis veini ei pakutud) ja T-särk, mille ma ära kinkisin.

Pärast maratoni lõunatasime ühes restoranis ning tegime veel imepisikese jalutuskäigu Montaubanis (loe: kõndides autoni). Järgmise jooksmiseni!

 Üsna ebakindel ajamõõtja

Üle poole tehtud ja veel naeran

 Uhh, palav?

Aga need klišeed ongi reaalsus

Viimasel ajal võtab aeg erilisi pöördeid, lihtsalt nädalad mööduvad nagu päevad. Tuhisevad lausa mööda. Aga sellegipoolest olen jõudnud päris palju huvitavaid asju siin teha ja uusi plaane paika panna nii siinseks alles jäänud pooleteiseks kuuks kui ka Eesti suve jaoks. Kahju, et kooliasjad on veel äärmiselt ebaselged, sest tulemused jõuavad minuni hea õnne korral mai keskpaigas, kuid pooled eksamid on veel ees! Hiljuti ütlesin ka ühiselamu lahkumiskuupäeva ära ning avastasin, et olen saanud paberimajanduse eduka läbimise või läbinärimise eest auhinna. Nimelt siin on võimalik elamistoetust taotleda, kuid selle bürokraatiaga tegelemiseks on vaja visa hinge ja võib-olla veidi taipu ka. Igal juhul midagi mulle anti.

Hetkel tunnen end siin küll õnnelikuna, eriti veel siis, kui välikohvikus istudes päike paitab ning pruunistab põski, kohviaroom ja värske baguette või krõbe croissant ergutavad meeli ning kuskilt eemalt kostab mõne tänavamuusiku pala. Kõlab kui üks vana klišee, aga sellised hommikud või varajased lõunad käivad siinse elu juurde. Kohvikukultuur mulle meeldib. Ühel päeval maitsesin ka natuke teistmoodi siin käsitsivalmistatud macaroone, mis olid natuke pisemad ja paksemad, kuid nagu ikka eriti maitsvad – üks Nutellaga ja teine, mis sai mu lemmikuks oli karamelli ja võiga. 

 

Paar päeva tagasi sain veel Disneylandi-aegse sõbraga kokku, kes oli siia oma sugulastele külla sõitnud. Lisaks tegi ta mulle „komplimendi“, et ma hakkan vaikselt prantslaseks muutuma…kuidagi peab ju sulanduma ning tähtaegade edasilükkamist, kellaaegade mittetundmist, hilinemist on ju imelihtne üle võtta. Tegelikult nii lootusetu ma pole, kuid varasemast veidi paindlikum kindlasti. Järgmisel päeval olin kutsutud tema vanaema ja tädi juurde lõunatama. Eeldasin, et tegu on väikese brunch’iga, aga eksisin. Istumine algas nagu ikka aperitifiga ja järgnesid mitmed käigud ning vahelduseks oli vahva vaheldus Erasmuse seltskonnale. 

 Politsei patrullib

 Sushi buffet

 Loengusse joostes ei saanud neid tegelasi ülikooli ees pildistamata jätta

 Sünnipäevalaps