Viimane pühapäev ehk tõmbame Toulouse’i otsad kokku!

Siinne aeg saab peagi läbi. Alati on kurb lahkuda, kuid ma tean, et mind ootab ees veel üksjagu seiklust ja puhkust Taevasinarannikul ning Hispaanias. Täpsemalt räägin oma reisiplaanist arvatavasti alles siis, kui olen tagasi Eestis. Võimalik, et mõne kiire postituse jõuan ka kuskil teepeal olles kirjutada!

Kindlasti on kahju Toulouse’iga hüvasti jätta, aga samas kõik erasmuslased lähevad peagi koju tagasi ning mitmed on seda ka juba teinud –  kes on reisima suundunud, kes päris kodumaale. Homme istun veel viimast korda Garonne’i ääres ja rüüpan valget veini enne, kui teisipäeval Marseille poole kihutan.

Natuke veider on ära minna, sest eksamite kohta mingeid uudised ei ole ning kuigi ametlikud pabereid väidavad lõppemist alles juuni lõpus, siis võib-olla meid kui erasmuslasi arvestati automaatselt juunikuu lõpuks järeleksamite ajaks, sest siin jäetakse mulje, et kõik on väga lihtne, kuid pärast õppejõud oskab üllatada. Kuna nad enamasti ei ole valmis mingit lisakoormust endale võtma, siis nii-öelda alternatiivide leidmine eksamile on rangelt välistatud.

Kahjuks on terve eelnev nädal olnud pilvine, vihmane ja küllaltki külmavõitu. Uurisin ilmaennustust ja just siis kui ma ära lähen, hakkab siin suvi pihta! Aga ma usun, et seal lõunas ei ole ka kehvem! Alles laupäevast alates sai taas natuke päevitada. Pühapäeval ehk 5. mail osalesin siinsel 10km jooksul, kus sain eneselegi üllatusena väga hea aja enda kohta – 45.57. Olgugi et jooks kulges linnatänavatel, start oli väga kitsas koridoris, rajal oli vähemalt 10 treppi ja palju munakiviteed ning vahepeal tundus, et ma ei tegele jooksmisega, vaid slaalomiga, sest ümber nurga minekuid, pöördeid või lihtsalt inimesi väiksel alal oli tohutult. Aga siiski välisjooksjale oleks see olnud kena tutvustus Toulouse’ist! Ei saa mainimata jätta ka super ilma – peaaegu tuulevaikne ja selge taevas. Tõesti vahepeal pidi trepist üles kõndima, sest ei olnud võimalik joostes mööda saada, aga kui keegi kedagi riivas, öeldi koheselt viisakalt „pardon“ kas või hingeldades. Finišis tuli üks keskea hiilgeeas jooksusõber mind veel tänama, et sillal teda enda tuules hoidsin ja lõpus kiirust juurde lisasin, et ta sai minu tempoga kaasa tulla. Vahva hommikupoolik!