Catalonia is not Spain

Barcelonas viibides ei saa jääda märkamata lipud inimeste rõdudel, millega nad avaldavad oma tulihingelist iseolemise soovi. Sealjuures on lipud teineteisest mõneti erinevad olenevalt mis suuruses Kataloonia on just selles korteris elavale inimesele meelepärane. Enamik on siiski riputanud oma rõdudele sinise viisnurgaga kui iseseisvuse sümboliga täiendatud  Kataloonia kollase-punasetriibulise rahvuslipu.

Veidi ka fakte: 
■ Pindala: 32 114 km² (6,3% Hispaaniast)
■ Rahvastik: umbes 7,6 mln (16% Hispaaniast), 12% moodustavad immigrandid
■ Keskus: Barcelona (1,7 mln elanikku)
■ Keel: 2009. a uuringu järgi rääkis “peamiselt” hispaania keelt 46%, katalaani keelt 36% rahvastikust

Katalaani keel on minu arvates rohkem sarnasem prantsuse kui hispaania (ehk kastiilia) keelega, kuid kõnekeelest on pea võimatu aru saada, aga kirjapildis mõned sõnad seostuvad (nt aitäh – merci, palun – si us plau). 

Nüüd siis lähemalt meie Barcelona avastamisretkest. Bussireis kestis öeldud 6 tunni asemel hoopiski 5.30h ning vahepeal tegime suuremat sorti peatuse Figuereses, kus sooritasin oma esimesed sammud Hispaania pinnal (selles linnas asub kuulsaim Salvador Dalí muuseum, kuid muud seal väga pole). Olles Barcelonasse jõudnud, kohtusime kahe sõbraga, kes seal juba päeva olid veetnud ning üheskoos suundusime hostelisse, mis asus kohe La Rambla ehk peatänava kõrval. Olime end vaimselt ette valmistanud, et magame 18-kohalises toas, kuid saime meeldiva üllatuse osaliseks, kui meile pakuti võimalust võtta enda 8-kohaline ruum. 

 Ikka bussiaknast

 Dali juures

Samal õhtul läksime niinimetatud maagilist purskkaevu (Font màgica de Montjuïc) uudistama, sest praegusel ajal ta veel töötab vaid reedeti ja laupäeviti. Värvideküllane ning veerohke etendus koos valguse ja muusikaga, olgugi et kohati häiris turistide klõpsutamine kogu momenti. Aga samas ma ise olin samasugune. :)

Pühapäev sai minu arvates meie reisi parima päeva auhinna! Nii mõnus oli jalutada mööda rannaäärt, seigelda palmide vahel Montjuïci tippu, seejärel väike metroosõit Güelli parki ning lõpuks uurida elu-melu Ciutadella pargis, kus nägime veel triumfikaart. Montjuïci otsas paikneb lisaks mitmetele muuseumidele ja kindlusele ka olümpiastaadion. Kusjuures Barcelona massiline turism algaski 1992. aasta olümpiamängude tõttu. Enne seda olevat Kataloonia pealinn hoopis teise maiguga olnud. Mulle torkasid silma nii paljud jooksjad, kes muudki ülespoole rühkisid! Endalgi tekkis väike kadedus, sest tosse mul kaasas ei olnud. 

 Agbar ja Sagrada Familia

 Agbar tower (kentsakas kontorirottide pelgupaik, niinimetatud "Giant Dildo")

 Sõitis küll kiiresti!! 

Järgmisel päeval külastasime Gaudí majasid ning otseloomulikult ei saanud nägemata jätta Sagrada Familiat, mis tekitab paljudes ülevad emotsioone. Alates aastast 1882 ehitatav kirik loodetakse lõpetada arhitekti 100. surma-aastapäevaks ehk 2026. aastaks. 

Teisipäev kulges tihedalt, sest hommikul uudistasime Barcelona ajaloomuuseumis, mis oli selle reisi üheks ja ainukeseks muuseumiks. Picasso muuseumisse ma ei tahtnud minna, sest parimad palad on Pariisis juba nähtud! Lõuna ajal tegime ka ühe linnatuuri Barri Gòticus ehk Barcelona vanalinnas Matthiasega, mis osutus äärmiselt põnevaks. Tavaliselt just free walking tour’id ongi parimad, sest giidide motiveeritus on suurem, kuna nende sissetulek sõltub ju meie antavast tipist. Õhtuks oli meil planeeritud paella cooking class koos limiteerimata koguse sangriaga. Saime ka ise lõpuks kannu sisse selle kavala joogi valmis segada. Pärast seda läksime kohvikusse, kus Picasso absinti käis joomas. 

Paella mereandidega

Kolmapäevasest vihmasest ilmast ja kogunenud väsimusest hoolimata seadsime sammud labürindi parki. Õhtupoole kohtusime teistega kohas, kus valmistatakse ise cavat ehk Katalooniast pärit vahuveini. Hea oli! Kuna meie buss tagasi Toulouse’i läks alles 1.35 öösel, siis enne seda nautisime veel viimaseid momente ja unistasime suvest mere ääres, Kerli jõi Kopparbergi pirnisiidrit, mille leidmise üle ta oli ülevoolavalt õnnelik, sest Toulouse’i poeletid on täidetud kuivade siidritega. Tagasisõit möödus sügavalt magades vaheldumisi poolunise olekuga, kuid kummaline oli see, et piiril mind äratati koputusega õlale ja lausuti „Señorita, passport“, kuid kelleltki teiselt minu läheduses olevatelt inimestelt dokumente ei küsitud.

 

Lõpuks leidsime õige tee!

 

Peale põhiliste objektide nägemise uitasime muidugi öises Barcelonas, mille juures torkas silma ka kõik „paheline“ nagu suurlinnades ikka ja seda enam veel turismist tulvil paikades rohkelt leidub. Lisaks külastasime igapäevaselt Boqueria turgu, kus kohalikud head ja paremat pakuvad. See on lihtsalt toiduarmastajate paradiis.

Tahtsin küll ühte, aga ei ulatanud : (

 

Nüüd tuleb mõnda aega asjalik olla ning koolis käia, sest varsti koputavad eksamid uksele ning muide see aeg pole enam kaugel, kui mu jalad jälle isamaal tatsavad. Kojusõidupilet on nüüd olemas!

Kevadehõngu teile sinna!