3221 km kaugusel on miski

Ma küll väga tahaks siia veidi rõõmsamates ridades kirjutada, aga täna saabus oodatud koduigatsuse esimene päev. Olen kuulnud, et paljudel jäigi või on jäänud see tulemata, sest Erasmuse aeg on lühike ja alati on nii palju teha ning avastada. Aga kuna viimastel aegadel olen Toulouse’is olnud, sest siin hakkab semester vaikselt lõpule jõudma, siis paigalolek pole mulle hästi mõjunud. Eile oli juba inimõiguste ja migratsiooni esimene eksam ning homme tuleb esitlus-debatt teemal inimkapital. Välisüliõpilaste kooliaeg peaks täies mahus juba aprilli lõpus läbi saama. Missugune meeldiv üllatus, sest ametlikud paberid väidavad lõppemist alles juunis.

Nii veider on mõelda, kuidas ma kõigega olen ära harjunud, et paljud pisiasjad jäävad märkamata ja hakkan neid kas normaalseks pidama või lausa omaks võtma. Näiteks prantslasel on lubatud juua umbes pokaal veini enne auto juhtimist, ametlik piir on küll 0,5g liitris veres või 0,25mg väljahingatavas õhus, aga siin vaadatakse sellele kuidagi läbi sõrmede ning keegi ei pööra sellele tähelepanu. Ehk keegi ei karda autorooli istuda, kui ollakse paar õlut või peaaegu pudel veini ära joonud. Või punase tulega üle tee minek. Alguses ma ootasin nagu eeskujulik välismaalane igaks juhuks, aga nüüd nähes, kuidas politseivormideski niisama punase tulega üle autotee kõnnitakse, ei pea ma vajalikuks rohelise tule süttimist. Eestis ma olen peaaegu trahvi saanud selle eest, et vilkuva rohelisega üle jooksin. Ja ega neil autotuled ka ei põle päevasel ajal, nii et minu silmad vahel ei eristagi, kas auto nüüd sõidab või seisab.

Kuna mu voodi asub täpselt akna kõrval või isegi üleval, siis mul avaneb hea vaade tänavale ning hommikuti prantslaste parkimist jälgides saab ikka üksjagu nalja. Näiteks külgboksi parkides ei kasutata eriti peegleid, palju lihtsam on müksata tagumist autot, et see natuke tahapoole veereks ja seejärel saab end kenasti ära mahutada.

Vahepeal olen käinud ka prantslaste lühifilme vaatamas, mis üldkokkuvõttes jätsid siiski hea mulje. Mulle meeldis, et autor andis kohe vahetuid kommentaare ja publik sai küsida ning kõrval oli veel keegi analüüsija. Põnev.

Soireédest ei saa ka mööda vaadata. Kusjuures nii-öelda põlised prantslased käivad minu arvates vähem väljas, vaid pigem ollaksegi kuskil oma seltskonnaga korteris, aga see oleneb. Ükskord kui me klubis käisime, siis mõned tegelased nägid vist heledaid kiharaid üle pika aja esimest korda ega saanud katsumata (loe: ehk sõrmedel läbi juuste käia nagu kammil) jätta. Päris marru ajas!