Hanna dans la ville rose: Aga need klišeed ongi reaalsus

Viimasel ajal võtab aeg erilisi pöördeid, lihtsalt nädalad mööduvad nagu päevad. Tuhisevad lausa mööda. Aga sellegipoolest olen jõudnud päris palju huvitavaid asju siin teha ja uusi plaane paika panna nii siinseks alles jäänud pooleteiseks kuuks kui ka Eesti suve jaoks. Kahju, et kooliasjad on veel äärmiselt ebaselged, sest tulemused jõuavad minuni hea õnne korral mai keskpaigas, kuid pooled eksamid on veel ees! Hiljuti ütlesin ka ühiselamu lahkumiskuupäeva ära ning avastasin, et olen saanud paberimajanduse eduka läbimise või läbinärimise eest auhinna. Nimelt siin on võimalik elamistoetust taotleda, kuid selle bürokraatiaga tegelemiseks on vaja visa hinge ja võib-olla veidi taipu ka. Igal juhul midagi mulle anti.

Hetkel tunnen end siin küll õnnelikuna, eriti veel siis, kui välikohvikus istudes päike paitab ning pruunistab põski, kohviaroom ja värske baguette või krõbe croissant ergutavad meeli ning kuskilt eemalt kostab mõne tänavamuusiku pala. Kõlab kui üks vana klišee, aga sellised hommikud või varajased lõunad käivad siinse elu juurde. Kohvikukultuur mulle meeldib. Ühel päeval maitsesin ka natuke teistmoodi siin käsitsivalmistatud macaroone, mis olid natuke pisemad ja paksemad, kuid nagu ikka eriti maitsvad – üks Nutellaga ja teine, mis sai mu lemmikuks oli karamelli ja võiga.

Paar päeva tagasi sain veel Disneylandi-aegse sõbraga kokku, kes oli siia oma sugulastele külla sõitnud. Lisaks tegi ta mulle „komplimendi“, et ma hakkan vaikselt prantslaseks muutuma…kuidagi peab ju sulanduma ning tähtaegade edasilükkamist, kellaaegade mittetundmist, hilinemist on ju imelihtne üle võtta. Tegelikult nii lootusetu ma pole, kuid varasemast veidi paindlikum kindlasti. Järgmisel päeval olin kutsutud tema vanaema ja tädi juurde lõunatama. Eeldasin, et tegu on väikese brunch’iga, aga eksisin. Istumine algas nagu ikka aperitifiga ja järgnesid mitmed käigud ning vahelduseks oli vahva vaheldus Erasmuse seltskonnale.