Hanna dans la ville rose: Minu esimene teekond

Kui pühapäeval kell 6.00 minu pisikeses ja tol öösel eriti rõskes toas äratuskell helises, siis käis korraks peast läbi mõte: miks see peab täna olema? Aga viskasin sellise negatiivse välgatuse kaugele ning läksin parem kohvi keetma. Unistasin küll riisihelbepudrust vaarikamoosiga, kuid sel korral tuli leppida jogurtiga koos maasikate ja banaanidega.

Tunni aja pärast sain kokku oma tuttavaga, kes oli nõus mind Montaubani (Toulouse’ist umbes 60km põhjapoole) viima. Sõit läks kiiresti ning jõudsin maratonilinna nii nagu planeeritud. Start pidi olema 9.30 kõikidele distantsidele (kavas oli ka 10km, poolmaraton ja maraton). Distantsi pikkuse kasvades kahanes ka muidugi osavõtjate arv. Kui veel poolmaratonil võistles ligi 1000 jooksjat, siis 42 km puhul oli osavõtjaid kolmandiku võrra vähem. Eks suured tegijaid startisid hoopis Pariisis. Muide on siinsetel jooksuvõistlustel kohustuslik veel esitada arstitõend, sest muidu stardinumbrit ei anta. Aga jällegi on see üsna mõttetu bürokraatia, sest uuring ise on vestlus ülddoktoriga, kes mõõdab vaid vererõhku. Tõsisemad probleemid jääksid niikuinii märkamata.

Montaubanis läks kõik ilma takistusteta, see tähendab aega oli piisavalt ja sai veel riietustki muuta. Olin plaaninud joosta põlvedeni spordiretuusides ja pikkade varrukatega pluusis, aga viimasel hetkel otsustasin siiski pikkade pükste ja neljakihilise ülaosa (topp, T-särk, pikkade varrukatega pluus, pusa) kasuks, sest termomeeter näitas vaid mõndasid plusskraade. Stardikoridoris ei olnud näha tempomeistreid, seega paigutasin end sujuvalt kuskile keskele. Vaid mõni minut enne starti tulid ka viimased kohale ning siis avastasin, et olen 3.45h ja 4.00h vahepeal. Olin mõelnud ühineda 4h püüdlejatega, aga tahapoole polnud end enam mõtet pressida. Seega alustasin vaikselt omas tempos ilma kellegi dikteerimata. Rajal ei vaadanud ma kordagi kella, tagantjärele* oleks küll huvitav poolmaratoni aega teada, kuid joostes kartsin, et liigne tempo jälgimine võib hoopis segav faktor olla. Seega vudisin nii, nagu parasjagu enesetunne võimaldas. (*Poolmaratoni aeg tuli 1.56 ehk see tähendab, et teise poole jooksin kiiremini.)

Geele ma rajale kaasa ei võtnud. Esiteks, pole ma neid trennis katsetanud ja teiseks, eelistan naturaalset toitu. Kuskil 15km peal sõin ühe apelsinisektori ja hiljem kuivatatud ploome, kuid kuna seal olid kivid sees, siis see polnud joostes just kõige mugavam. Pärast poolmaratoni läbimist võtsin söögipunktidest vaid šokolaadi, aga igas punktis jõin kas või lonksu vett.

Rada oli küllaltki tasane (Narva poolmaratonil oli isegi rohkem künkaid), kuid see-eest leidus päris palju pöördeid ning pikki sirgeid eriti polnud. Ka tuli pidevalt ringteede peal ringiratast joosta.

Minu esimene maraton jättis mulle väga positiivse emotsiooni, isegi jalad ei anna praegu tunda ning oodatud 30km „haamer“ või „sein“ jäi õnneks kogemata. Kuna paar päeva tagasi toimus minu iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud Scoutsrännak, siis maratonist osavõtt oli kui väike asendus-proovilepanek. Kuna need kaks on nii erinevad ja võrreldamatud väljakutsed, siis raskusastet ei hakka ma määrama.

Minu aeg: 3.49h
Tempo: 11.05 km/h, 5.25 min/km

Finišis pani väike prantslasest tirts mulle kaela medali ning lisaks anti ka meenekast, kus oli lisaks pildil olevatele asjadele ka Montaubani maratoni punane vein (ime veel, et joogipunktis veini ei pakutud) ja T-särk, mille ma ära kinkisin.

Pärast maratoni lõunatasime ühes restoranis ning tegime veel imepisikese jalutuskäigu Montaubanis (loe: kõndides autoni). Järgmise jooksmiseni!