14. aprillil, pühapäeval toimus meil väljasõit Püreneedesse,
kuhu alustasime minekut väikese autobussiga juba enne päikesetõusu. Jõudnud
Ax-les-Thermes’i, mis on kiviviske kaugusel Andorrast, tuli kohalikust boulangerie’s mõned chocolatine’id ja croissant’id
veel lisaks süüa ning veidi ka kaasa osta ning seejärel võis matk kõrgustesse
alata! Ilm oli imeline – päike säras täiesti selges taevas.
Tiirutasime autode ja bussidega veel natuke ülespoole
mägedesse ning seejärel jagati grupid kaheks – algajad ning edasijõudnud. Alguses
arvasin, et läheme tippusid vallutama ikka kuidagi rohkem ringiratast ehk ainult
väikese maapinna kaldega, aga eksisin. Mitu korda tuli üles tõusta ikka täitsa
järsust nõlvast ning sedamoodi end aina kõrgemale sammuda. Kohati tagus pulss üsna
korralikult, kui mööda lõputuna näivaid radasid ülespoole rühkisime.
Keskpäeval kohtusime algajate grupiga ning mina sain ühe
prantslanna seljakotist oma lõunasöögi kätte. Vaeseke pidi seda terve ennelõuna
kandma, sest alguses ta lubas ühineda meie tiimiga. Puhkasime kõrgustes ligi
tunnikese ning pärast kosutavat einet ja päikese käes peesitamist oli raske
jälle jalule saada, kuid valdavalt läksime allamäge. Erinevus teise grupiga
seisnes selles, et liikusime veidi kiiremini ning lõpus tulime tagasi suurema
ringiga, vallutades veel mõned kõrged punktid põlvini lumes sumbates.
Vahva päev seljataga, tuli uni väga kiiresti ning hommikul ärgates ootas mind ettevalmistumine pärastlõunal toimuvaks eksamiks. Kui kindral alustas essee teema jagamist, siis juba esimestes ridades oli näha kohkunud nägusid ja ohkamist. Ja lõpuks kui paber minuni jõudis, ei osanud ma peale rumala naeratuse ettemanamist midagi peale hakata ning võtsin seda kui väljakutset kirjutada midagi, millest pole õrna aimu ka.
Meie grupi üks teejuhtidest
Punastes ujumispükstes vanahärra püüdis me kõikide pilke
Ja lõpuks sai liugu lasta
No comments:
Post a Comment