Sürpriis

Nagu ikka hommikune rutiin ette näeb, avan oma postkasti ning üldiselt on kaks äärmust, kas laiutab tühjus või see on täidetud prantsuse spordiklubide reklaamide, klubikülastuste flaierite või muu sellise ebavajalikuga. Eile olid lood teisiti, sest näole tuli lai naeratus, kui leidsin sealt ühe teistmoodi paberikese. Aitäh-aitäh paki saatjale, sest must leib maitses tõesti hea ja nagu prantslastele kombeks on baguette’i ots juba enne kojujõudmist ära nosida, siis leiva puhul rakendasin sama reeglit.

Ja siin see on!

Veel oli hea kokkusattumus, et õhtupoolikul toimus meil rahvusvaheline õhtusöök, kus kõik pidid pakkuma midagi enda rahvusele omasest köögist. Kuna leib oli täpselt samal hommikul saabunud, siis jätsin ka teistele natuke maitsmiseks koos munavõiga. Kõik söödi ära, nii et ju vist maitses! Lisaks sai proovida hispaanlaste tortillat (ehk omletti), quiche Lorraine'i, erinevaid juustusid ja vorste, macaroone, cannelé'sid, küpsiseid jne.