Tu viens d'où?

Kui hääl on justkui tuulega minema viidud ning vastuseks suudan vaid noogutada või pead raputada, siis praegu on kõige õigem aeg mõningatest seikadest pajatamiseks.

Eelmisel pühapäeval algas nii-öelda integratsiooninädal, kus esimeseks ürituseks oli planeeritud linnaga tutvumine, millest lühidalt rääkisin eelmises postituses. Järgmised kolm õhtut olid sisustatud Toulouse’i erinevate baaridega tutvumisega (minule meenutasid need Tartu põhikohti) ning selle alusel võiks väita, et öösel ei liigu linnatänavatel eriliselt vähem inimesi kui päeval. Seda seletab ka asjaolu, et siin õpib rohkem kui 100 000 üliõpilast (võrdluseks: ainult keskust arvestades elab siin peaaegu 450 000 elanikku, kuid võttes arvesse ka äärealasid, on oma kodu leidnud Toulouse’is 1,3 miljonit inimest). Siiski on tegu Prantsusmaa 4. suurima linnaga pärast Pariisi, Lyoni ja Marseille’d. Muidugi ei ole siin puudust ka immigrantidest, keda lõunapoolt voorib aina juurde. Neid kutsutakse siin racaille’deks ehk lihtsalt öeldes prussakateks. Äärelinnas on terved suured betoonplokkidest majad, kus nad pesitsevad. Uudishimu võttis minus võimust ning ühel pärastlõunal käisingi sealkandis piilumas, kuidas nende elu välja näeb! Pipragaas oli mul igaks juhuks taskus.

                                 Kodupeatus

Siin on Toulouse’i metrookaart ning punase ringiga lõunapool tähistatud need alad, kus ma valgena mustade seas käisin. Minu kodupeatus on Compans Caffarelli ja juba Capitole’i juures on raekojaplats. Tavaliselt lähen kesklinna jala, mitte metrooga. A liin ehk punane valmis siis, kui ma sündisin ning B liin alles 3 aastat tagasi. 

Eelmise neljapäeva õhtul toimus korteritevaheline soirée, mille idee oli külastada nii palju erinevaid kohti, kus teised meie koolikaaslased või ka erasmuslased elavad. Meie grupp suundus kolme Norrast pärit tüdruku juurde, kelle juures aeg möödus nii kiiresti, et lõpuks see jäigi meie õhtu ainukeseks istumiseks.

Lisaks arvan, et olen oma valiku ainete suhtes teinud. Koos minu õppejõu hinnanguga on need järgmised:

1. Migration and human rights – äärmiselt kohusetundlik pisike itaallanna välimusega õppejõud, kes jagab iga loengu alguses materjale ja enda konspekte ning meie ettekandeid kuulates nõuab, et teeksime samamoodi lühikese kokkuvõtte, mille ta saab kõikide jaoks välja printida.
2. Global approach of development challenges – väga prantslaslik keskealine meesterahvas, kes põhiliselt tahab, et meie kommenteeriksime tema koostatud slaide ja iga vastus temalt on “it’s okay!” / “yes”. Enamjaolt ta nõustub kõigega, mida õpilane välja pakub. Vahel tundub mulle, et ta isegi täpselt ei mõista, mida näiteks Inglismaalt pärit neiu temalt küsis.
3. International relations and major security issues in the world today –  tõesti huvipakkuv aine ning kindral kui õppejõud sobib sinna valatult. Ainult kui kas või minut hiljaks jääda, siis uksest sisse enam ei pääse…(Muide selles loengus näidati meile ka Pronkssõduri pilti, kuid pikalt ta sellel teemal ei peatunud)
4. French – traditsiooniline Lõuna-Prantsusmaa naine, kes kädistab ja naerab.

                               Kiikasin korraks ka vene poodi - juhuks kui seljanka või Borodino leiva isu peaks tulema

                   Chocolatine'st ja croissant'ist niisama mööda ei saa vaadata

                                  Brioche ehk muna- ja võirikas sai

                                 Kesklinnas toimub alati midagi!

                                  "Tapamajade sulgemise poolt!"

                                  Kui palju valu te suudate alla neelata? 

                                 Uhkes üksinduses kasvan ma...

                                         Pole paha jaanuarikuu!

                              Päiksepaisteline lõunasöök ehk kolme juustu ja šampinjonidega krepid

Tagasivaade nädalale

Täna hommikul tegin silmad lahti ja oh seda imestust: LUMI on maas! Õnneks sulas see päeva jooksul küll ära, aga siiski arvasin, et Lõuna-Prantsusmaal on väga haruldased korrad, kui väiksed prantslased saavad lumesõda mängida ja pisikesi lumememmesid ehitada. Kuid jaanuari-veebruari ajal võib sellist ilma veel ette tulla…Muidu ikka rongid hakkavad hiljaks jääma, vahel üldse ei tule, inimesed ei jõua tööle…Õnneks oli täna pühapäev:)

                                          Vaade minu ühikaaknast


Vahepeal olen üritanud endale prantsuse pangakaardi teha (loodetavasti saan juba järgmisel nädalal kätte) ning loengutes käia, kuid ainete valikus pole ma veel täiesti kindel. Eks järgmise nädala jooksul selgub, mida ma täpsemalt õppima hakkan.

Reedel läksin Kerliga kinno, kes on siin juba ühe semestri elanud, L’hobbit’i (The Hobbit: An Unexpected Journey) vaatama. Arvasime, et tegu on siiski inglisekeelse filmiga, kus prantsuse subtiitrid on all, aga oh ei. Ja film kestis 2h 49 min (!). Istusime rahulikult oma kohtadel, kuid paratamatult tuli uni vahepeal silma. Edasi suundusime ühte boheemlaslikku pubisse Dans la maison (Kodus), jõime Chardonnay veini ja meiega tulid rääkima kaks prantsuse komöödianäitlejat, kes kutsusid üht nende etendust vaatama. Nad töötavad Café Théâtre Les 3T’s, mis on üks Toulouse’i tuntud komöödiateatreid ning soovitasid meile „Le Gay Mariage'i". Seda teemat puudutades oli siin just eile suur samasooliste abielu legaliseerimist nõudev demonstratsioon. 

Täna algas Erasmuse programm pihta ning esimeseks ürituseks oli organiseeritud linnaga tutvumine ja väike jalutuskäik Toulouse’is. Kuna ilm oli kehv, siis tegime planeeritust lühema tiiru. Ainuke koht, kus ma veel käinud polnud, oli romaanistiilis La basilique Saint-Sernin de Toulouse, mis kuulub ka UNESCO pärandisse. Lisaks saime oma welcome bag’id kätte. 

                                          La basilique Saint-Sernin de Toulouse

                                          Kõige vanem Toulouse'i sild

                                                    Galett kitsepiimajuustu ja meega

                                                   Crêpe provincial (köögiviljadega)

9 ruutmeetrit!

C'est magnifique!

15.01

Hommikul ärkasin nüüd oma uue sooja teki all ja lisaks veel kahe pehme padjaga. Vihma sabistas ning kella kaheksa paiku laiutab väljas veel pimedus. Päike tõuseb siin praegusel ajal umbes poole üheksast ja loojub kuue paiku. Ilmad on olnud viimastel päevadel küllaltki heitlikud, kuid muutuvad üsna kiiresti, sest kooli jõudes oli taevas juba helesinine. Mulle meenutavad praegused ilmad siin Eesti aprilli algust, sest õhus on tunda juba natuke seda õiget kevadelõhna ja mõnelpool kuulda ka linnusirinat. Kuid üldiselt on veel suhteliselt külmavõitu…

Eile ehk minu juubelil toimus esimene loeng - Migration and Human Rights. Õppejõud oli ise prantslane-itaallane, kuid rääkis mitteoodatavalt hästi ja arusaadavalt inglise keelt. Tegelikult töötab ta Université de Toulouse II - le Mirail's. Minu kool (Institut d'études politiques de Toulouse) kuulub Université Toulouse 1 Capitole'i alla. 

Seejärel saime kokku enda ülikoolipoolse koordinaatoriga, nägin nii teisi erasmuslasi kui ka erinevate teiste programmidega tulnud välisüliõpilasi. Minu inglisekeelses grupis on enamik Suurbritanniast, USA-st ning Austraaliast, kuid mõni üksik ka Argentiinast, Leedust, Norrast jne.

Administratiivseid pabereid täites muigasid ka prantslased ise, sest nad ei saanud samamoodi aru, mida täpselt nõutakse ja milleks see kõik vajalik on. Näiteks ema/isa nime kasti pidime kirjutama hoopis numbreid ning üleüldse très bizarre süsteem. Nüüd olles ära täitnud la Fiche d'Inscription Administrative'i, peaksin saama üliõpilaskaardi, mis on vajalik ühikas kui ka ülikoolis neti kasutamiseks ja pangakaardi tegemiseks. Öeldi ka, et aktiveerimine võib võtta kuni nädala. Madame'il hakkas aga tööpäev lõppema ning ta palus meil uuesti kahe päeva pärast kohale tulla, et vajalikke dokumente esitada. Mina sellega nõus polnud ja läksin kohe oma passi ja ravikindlustuskaarti paljundama, mis tuli koos üliõpilaskaardi taotlusega esitada. Minu õnneks tuldi mulle vastu ja järgmisel päeval pidin oma kaardi juba kätte saama :) Lisaks meeldivad prantslastele igasugused kindlustused. Siin tuleb kõik ära kindlustada. 

Järgmisesse loengusse ma ei läinud, sest pidasin olulisemaks juba Disneylandi aegadest vanasse tuttavasse Auchani sõita, kust kõik vajalik nädalaks ära osta. Tagasi jõudsin kümnekilose kotiga ja naeratus kõrvuni:) Hiljem kuulsin, et teised olid oodanud õppejõudu, keda ei ilmunud kohale ka tunni möödudes. Nii et igati õige ja hea ajakasutus!



Järgmisesse postitusse lisan enda väiksest kodukesest mõned pildid ka!



Hanna

Partir, c'est mourir un peu

12. jaanuari varahommikul jätsin mõneks ajaks armsa kodulinnaga hüvasti ja suundusin õppima kevadsemestriks Lõuna-Prantsusmaale Toulouse’i. Lennud läksid üllatavalt kiiresti (Amsterdami 1.50h ja sealt edasi minu sihtkohta 1.30h). Juba keskpäevaks jõudsin päikesepaistelisse roosasse linna. Jah, just roosasse, sest seda kutsutakse teisisõnu ka la ville rose, mis viitab sellele, et paljud majad on ehitatud punastest tellistest. Linna läbib Garonne'i jõgi ning Vahemeri asub kõigest 150km kaugusel, Atlandi ookeanist 300km. 

                                 Garonne

Ühiselamu aadressiga oli tekkinud väike arusaamatus, seega sõitsin esimesega hooga valesse kohta. Ma isegi ei kahtlustanud, et olen hoonega eksinud, sest tänavanimi ja majanumber klappisid sellega, mis mul oli üles kirjutatud. Sealsed töötajad ei leidnud mind aga ühestki reserveeringute nimekirjast. Lõpuks tuli mitmete telefonikõnede abil välja, et mul tuleb minna hoopis südalinnale lähemale tagasi. Seigelnud ja käed kohvriga ringi kolistamisest täiesti väsinud (mul ei ole pikka tõmmatavat sanga, kust kinni hoida), jõudsin lõpuks oma õigesse tuppa! Pisikene kambrikene, aga vähemasti on mul oma miniatuurne WC ja dušš. Minu tillukene linnupesa. :) Ja veendusin ka tõsiasjas, et siin ühiselamutes reeglina ei ole patju ja tekke, muidugi puuduvad ka voodilinad ja köögitarvikuid samuti pole, mis minu arvates võiksid olla välisüliõpilastele kuidagi organiseeritud. Pärast lühikest toaga tutvumist läksin kohe linna avastama. La Capitole, mis on l’hôtel de ville (ehk raekoda) on minu kodule väga lähedal. Läksin alguses sinna metrooga (2 peatust), kuid kõrvaltänavaid kasutades saab jala umbes 10 minutiga.

Õhtul olin päris väsinud, nii et pärast mõningast asjade lahtipakkimist tuli uni kiiresti. Võtsin endale pleedi peale ja ehitasin pehmetest asjadest padja. Öösel hakkas aga nii külm, et selga läks lisaks villasele kampsunile ka jope, kaela sall ja kätte kindad. Pleedi peale panin veel oma talvejaki. Pühapäeval on siin supermarketid kinni, aga esimesel võimalusel lähen kohe endale elamiseks vajalikke asju soetama. 



À bientôt!